Eesti meteoriidikraatrid (2006)

EESTI
METEORIIDIKRAATRID
Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut
Turu Ülikooli geoloogiaosakond
EESTI
METEORIIDIKRAATRID
Tallinn 2006
Eesti meteoriidikraatrid.
MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn.
ISBN-10: 9985-9675-6-9
Koostajad:
Reet Tiirmaa
Väino Puura
Alvar Soesoo
Sten Suuroja
Täname:
Enn Pirrus
Kalle Suuroja
OÜ Eesti Geoloogiakeskus
Toimetaja:
MTÜ GEOGuide Baltoscandia
Kujundus:
Andres Abe
Joonised:
Heikki Bauert
Fotod:
Heikki Bauert
Esikaas:
Kaali peakraater
Tagakaas:
Meteoriidiplahvatuste jäljed Fennoskandias ja Baltimaades
© MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 2006
Raamatu väljaandmist kaasfinantseerisid:
Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Vabariigi
Siseministeerium ja TTÜ Geoloogia Instituut
INTERREG IIIA Lõuna-Soome ja Eesti programmi
raames.
EESTI METEORIIDIKRAATRID
Eestis on leitud erakordselt palju meteo-
se, hävitavad ja kahjustavad elu ja elukesk-
riidikraatreid. Siin on head geoloogilised
konda seal, kus seda on. Ookeanid ja mered
eeldused teatud vanusega kraatrite säilimi-
varjutavad ning siin kulgevad geoloogilised
seks. Kuid kindlasti on siinmail olnud väga
ja bioloogilised protsessid hävitavad siia
suur huvi kraatrite otsingute ja uuringute
langenud meteoriite ja tekkinud kraatreid.
vastu. Kaali järve kui oletusliku meteorii-
Meteoriitide ja meteoriidikraatrite uuringud
dikraatri uurimine algas juba 1920-ndate
pakuvad jätkuvat huvi maailmaruumist läh-
aastate alguses, esimesena Euroopas.
Ehkki meteoriidikraatrid katavad kogu Kuu,
tuvate ohtude mõistmiseks, nende võimaliku mõju ennustamiseks ja ennetamiseks.
Merkuuri ja asteroidide pinda ning on sage-
Muu maailmaga võrreldes ülisuur hulk
dased ka Marsil ja paljudel teistel tahketel
leitud ja uuritud noori, jääajajärgseid väi-
taevakehadel, on nad suureks haruldu-
kekraatreid väljendab eestlaste kraatriuu-
seks Maal. Taevakehade langemisest põh-
ringute edukust. Jätkuvad ka teadlaste dis-
justatud plahvatused muudavad planee-
kussioonid ja ajuti isegi ägedad vaidlused
di pinnamoodi ja pinnakihtide struktuuri,
kraatrite vanuse, langenud meteoriitide
purustavad ja sulatavad kivimeid, tekitavad
koostise ja keskkonnale avaldatud mõju
maavärinaid ja hiidlaineid veekogudes, jäta-
üle. Meteoriidikraatrite uurimine jätkub ja
vad maha moondemärke kivimitesse ning
tõotab uusi avastusi nii mujal maailmas kui
taevase aine jälgi kivimite ja setete koostis-
ka Eestis.
METEOROIDID ja METEORIIDID, KOSMILISED KATASTROOFID ja METEORIIDIKRAATRID
Päikesesüsteemi planeetide varane aja-
vulkaanikraatreid. Ka Maale kosmilise kiiru-
lugu oli täis põrkumiskatastroofe. Kuid
sega langevate meteoriitide plahvatustest
väiksemate taevakehade nagu asteroidide, jäävad tugevad armid – meteoriidikraatrid,
komeetide, meteoroidide ja kosmilise tolmu aga suurte kehade puhul - purustatud
langemine kuulub ka planeetide edasise,
kivimite basseinid. Kuid nähtavaid arme on
4,5-miljardi-aastase ajaloo tavasündmuste
Maal tunduvalt vähem kui naaberplaneeti-
hulka. Tõhusa atmosfäärita ja hüdrosfäärita
del. Siin on vulkaanikraatreid palju rohkem
ja geoloogiliselt ammu jäigastunud taeva-
kui meteoriidikraatreid. Ookeanide valit-
kehade nagu Kuu ja Merkuuri pinnamoes
semine ning Maale omased geoloogilised
valdavad kausitaolised kraatrid ja laiad üma-
ja bioloogilised protsessid varjutavad ning
rad purustatud kivimite väljad - basseinid,
ajapikku hävitavad ja moonutavad kraatri-
kusjuures paljude iga ulatub 3- 4 miljardi
te struktuure. Vaid äsja tekkinud kraatrid
aastani. Marsil esineb nii meteoriidi- kui ka
on lihtsalt äratuntavad. Suur osa praegu
EESTI METEORIIDIKRAATRID
3
vähem kui 200-st teadaolevast meteoriidikraatrist on varjatud vee või settekihtide
alla, või siis sügavalt kulutatud. Selliste pärit­
olu tõestamiseks kulub teinekord kümneid
aastaid. Meteoriidid osutusid esimeseks uurimisteks kättesaadavaks maaväliseks aineks.
XIX sajandil sündinud meteoriitika kui
teadus meteoriitidest hakkas kasutama
paljude teiste teadusalade – petrograafia
ja mineraloogia, keemia ja füüsika, astrofüüsika ja geokeemia jne. – uurimisvõtteid.
Teadusasutustesse ja loodusmuuseumidesse
on kogutud suured kogud erinevaid kivi- ja
raudmeteoriite. Uurides meteoriite saab
tundma õppida tahke kosmilise aine ehitust ja koosseisu, selle tekketingimusi, aga
samuti Päikesesüsteemi teket ja arengut.
On leitud, et maakera ja kõigi kiviplaneetide
süvakesta - vahevöö - koostis on peaaegu
sama kui kivimeteoriitidel, ning oletatavasti
on Maa ja teiste planeetide tuum sarnane raudmeteoriitide koostisega. Võrreldes
planeetide pinna- ja süvakihtide koostist
meteoriitidega saame uurida nii planeetide
sisemuses kui pinnal kulgevaid kivimaine
arenguid, olgu siis tegu magmaliste, porsumis- või settimisprotsessidega. Planeetide pinnamoe ja siseehituse, aga ka
atmosfääri ja hüdrosfääri võrdlev uurimine toimub uue teadusharu – planetoloogia
piires. Planetoloogia ühendab klassikalise
meteoriitika, teistel planeetidel sageli nähtavate meteoriitide plahvatusjälgede, Maal
haruldaste, kuid ka siin üha uute avastuste
toel areneva meteoriidikraatrite geoloogia ja
geoloogia tervikuna - Maal üliintensiivsete,
kuid ka teistel planeetidel avalduvate tek4
Asteroid 951 Gaspra. Mõõtmed umbes
19x12x11 km. Pildistatud ca 5300 km kauguselt kosmoselaevalt Galileo (29. oktoober, 1991)
Gravüür Leoniidide sajust 13. nov. 1833
Eesti suurim kivimeteoriidipala on ligi 11 kg raskune Pilistvere-Aukamäe meteoriit, mis
langes 08. augustil 1863 (G. Baranovi foto)
tooniliste, magmaliste (sh ka vulkaaniliste)
läbimõõduga struktuure, kus purustu­sed
ja setteliste protsesside teooria ja uurimis-
kivimites ulatuvad kilomeetrite ja isegi esi-
meetodid. Kosmoselaevad on avanud uued
meste kümnete kilomeetrite sügavuseni.
võimalused kosmiliste kehade pinnamoe ja
Ülivõimsate plahvatustega kaasnevad ka
koostise uurimiseks.
keskkonnakatastroofid – äkilised muutu­
Kuigi haruldased ja ajaliselt ettearvamatud,
kuuluvad meteoriidiplahvatused Maa geoloogilise arengu selliste põhiprotsesside hulka,
mis on mõjutanud ja saavad ka tulevikus
mõjutama Maa pinnamoe, keskkonnatingimuste ja elu arenguid. Asteroidide, komeetide ja boliidide liikumise jälgimisega lähikosmoses täidab nüüdisastronoomia taevast
tulevate ohtude avastaja ja hoiataja rolli. sed atmosfääris ja/või hüdrosfääris, ja seda
kogu planeedi ulatuses. Vähemalt osa
Maa biosfääri arengu murdemomentidest
on seotud ülisuurte meteoriidiplahvatustega. Hästi uuritud näide on 65 miljonit
aastat tagasi praeguse Yucatani poolsaare ja Mehhiko lahe maapõue tekkinud
Chicxulubi hiidkraatri tekke mõju. See plahvatus reostas atmosfääri sellisel määral,
et põhjustas ülemaailmseid kliimamuutusi.
Suurte meteoriitide plahvatustel tekivad
Kaasnes katastroof, milles suur osa elusorga­
suured kraatrid. Maal on leitud 100-300 km
nisme hukkus ning üle poole liikidest suri
EESTI METEORIIDIKRAATRID
5
välja. Kivistisi uurivad paleontoloogid leidsid
nende koostise ja struktuuri uuring. Leitav
elustiku järsu muutuse taseme, millele pai-
materjal kogutakse teaduslikesse muuseumi­
gutasid Kesk- ja Uusaegkonna piiri, juba
kogudesse. Eestisse langenud kosmoseke-
XIX sajandi esimesel poolel. Avastus, et sel-
hade registreerimise ajalugu algab 1821.
list muutust põhjustas Chicxulubi plahvatus,
aastast, mil Põhja-Tartumaa Kaiavere külla
tehti alles XX sajandi lõpul. langes inimpeasuurune kivimeteoriit. Sellest
Planeetidevahelises ruumis tiirleb tohutu
ajast on fikseeritud lisaks veel seitse lan-
hulk meteoroide – üliharuldasi sadade ja
kümnete kilomeetrite, tavalisi paljude meet-
gemist, neist on leitud ja kollektsioonidesse kogutud viis. Tänu leidude sattumisele
rite suurusi, väiksemaid ja massiliselt imepi-
haritud Balti mõisnike või vaimulike kätte oli
sikesi tahke aine osiseid. Atmosfääri tungi­
meteoriitide edasine teekond teaduskogus-
nud meteoroidid on nähtavad meteoori­dena
se väga õnnelik. Enamikku langemistest on
ehk “tähesajuna” ja boliididena. Kosmilise
küllaltki üksikasjalikult talletatud omaaeg­
kiirusega liikuvad meteoroidid põlevad
ses kirjasõnas. atmosfääris: suuremad kaotavad pinnakihte, üliväikesed hävivad kogunisti. Eestiski
on tehtud sellesuunalisi uurimisi. Tõravere
observatooriumi astronoomid kogusid teateid haruldaste atmosfäärinähtuste kohta
arhiivi „Boliid”, jälgisid meteoriitse tolmu
hajumist kosmoses seoses helkivate ööpilvedega jne. Maapinnale jõudnud meteoroide tunneme
meteoriitidena. Ainult väiksemad meteoorkehad võivad säilida tahkete paladena, suuremad kehad plahvatavad Maaga põrkudes
ja hajuvad ümbriskivimites ja –setetes, või
kanduvad tolmu- ja gaasipilvedega kaugele. Maapinnal leitakse suhteliselt väikesi
meteoriite, mis on sageli atmosfääri sattudes aeglustunud ja purunenud suuremate
kehade killud. Muuseas, Eesti astronoom
Ernst Öpik kuulus teadlaste hulka, kes tõestas arvutustega, et Maa pinnale kosmilise
kiirusega langev taevakeha aurustub põrkel
vabaneva energia toimel.
Meteoriitika traditsiooniline ülesanne on
Maale langenud meteoriitide otsing ja
6
EESTI METEORIIDIKRAATRID
Meteoriidiplahvatuste jäljed Eestis: varjatud struktuurid maapõues (Kärdla) ja mere all
(Neugrund), maastikus nähtavad kraatrigrupid (Kaali ja Ilumetsa) ning maastikus nähtavad üksikkraatrid (Tsõõrikmäe ja Simuna)
Eesti pinnamoodi ja maapõue on uurinud
struktuur Osmussaare lähedal (läbimõõt
tähelepanelikud vaatlejad. Tänu sellele on
kuni 9 km) omaaegse Kambriumi madal-
avastatud otseseid ja kaudseid, algselt liht-
mere põhja. Praegu on need mõlemad
salt ebatavalisi nähteid geoloogias ja pinna-
nooremate settekivimikihtide alla maetud.
moes, mille täpsem uurimine viis meteorii-
Siiski, Neugrundi struktuuri katvad kihid on
dikraatrite avastamiseni. Neid on avastatud
valliharjadelt kulutatud ning valliharjad ise
väga erinevate tunnuste põhjal. Maapinnal
avatud veealusteks vaatlusteks. Üleilmses
nähtavad Kaali meteoriidikraatrid moodus-
nimekirjas kuuluvad Kärdla ja Neugrundi
tusid Saaremaa dolomiitides ning Ilumetsa,
struktuur väiksemate ja keskmiste struktuu-
Tsõõrikmäe ja Simuna väikesed löögikraatrid
ride hulka. pehmetes pinnastes. Suuruselt on need
valdavalt väikevormid alates 8,5 m (Simuna)
kuni 110 m (Kaali peakraater) läbimõõduga.
Eesti meteoriidikraatrid on aastate jooksul põhjalikult andnud laialdast uurimisainet paljudele geoloogidele ja teadusõppe
Kärdla kraater Hiiumaal (läbimõõt 4 km)
üliõpilastele. Uurimistulemused on kokku
tekkis Ordoviitsiumi ning Neugrundi ring­
võetud arvukates publikatsioonides.
EESTI METEORIIDIKRAATRID
7
KAALI KRAATRID
- vulkaaniline plahvatuslehter või vee,
Saaremaa Kaalijärvest algas meteoriidikraatrite avastamislugu Eestis ja Euroopas. Kaali
meteoriidikraatrid on hästi ligipääsetavad
ja vaadeldavad ning populaarne turismi­
objekt.
Tavaliselt
auru, gaasi ja muda äkiline purskumine;
- lubjakivilõhedest tingitud karstilangatus
või soolakupli sissevarisemine;
- muistne linnus, kus kaevu ülesandeid
külastajad
vaatlevad
ainult
peakraatrit - suurimat ja mõjukamat pinnavormi, kuid vähem teatakse, et 1 km2
alal esineb veel kaheksa väikest kõrvalkraat-
täitnud looduslikku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall;
- ja lõpuks - meteoriidi langemisarm.
rit. Kaali kraatriväli tekkis meteoriidisajust.
Siinse huvitava pinnavormi meteoriitset
Kaalijärve kui ebatavalise loodusnähtuse
päritolu pidas esimesena tõenäoliseks Julius
teadusliku mõtestamise algperioodil (1827.
Kalkun-Kaljuvee (1869-1940) 1922. aas-
a. alates) esitati selle tekke kohta erinevaid
tal. Uurimistöid, sealhulgas puurimistöid
arvamusi:
kasutades, alustas geoloog Ivan Reinwald
Meteoriidikraatrid Kaali kraatriväljal: peakraater ja kaasnevad väikekraatrid 1-8
8
Kraater 4 geoloogiline ehitus ja meteoriitse aine paigutus selles (R. Tiirmaa, 1994 järgi)
(1878-1941) Eesti Valitsuselt saadud toe-
sukihilised dolomiidid. Aastail 1955-1978
tusel 1927. a. Meteoriidikraatreid pidas
teostatud uurimistöödega näitas Ago Aaloe
tõenäoliseks ka paikkonda 1936. a. külas-
(1927-1980), et dolomiitides kujunenud
tanud mandrite triivi hüpoteesi looja Alfred
kraatrid on säilitanud oma ilmeka kuju Wegener (1880-1930). I. Reinwald tõestas
aastatuhandete vältel. Kraatripõhju katab
Kaali kraatrite meteoriitse tekke 1937. aas-
iseloomulik segu plahvatusel purustatud
tal, leides väikekraatritest 2 ja 5 kolmküm-
dolomiidi tükkidest, moreenist ja mullast.
mend meteoriitraua kildu. Kaali meteoriit
esindab kõige levinumat raudmeteoriidi
tüüpi – jämedastruktuurilist oktaedriiti,
milles on Fe 91,5 ja Ni 8,3%, lisandina
veel koobaltit, germaaniumi ja iriidiumi.
Meteoriidi lihvitud lõikepinnal on nähtav
tüüpiline Widmanstätteni struktuur ja ta
sisaldab raudmeteoriitidele omaseid mineraale nagu šreibersiiti, kamasiiti ja taeniiti.
Uuringuandmed Kaali kraatrite tekkeaja
kohta on siiani intrigeerivalt vastuolulised.
On ainult selge, et kraatrid tekkisid peale
mere taganemist Saaremaa antud piirkonnast: neis ei ole meresetteid. Väikekraatrite
põhjasetetest leitud maismaatigude subfossiilid viitavad ümbruskonnale kui võsastunud merelähedasele piirkonnale. Kaali
järve põhjasetetes leitud taimede õietolm
Kaali ümbrus kujutab endast merest uhutud
pärined aegadest ligikaudu 3700 aastat
moreentasandikku, kus savika põhimoree-
tagasi. Radiosüsiniku meetod näitab kraat-
ni paksus on ligikaudu 1 meeter. Selle all
ri põhjasetetest leitud puidusöe tükkide
lamavad Ülem-Siluri Paadla lademe pak-
vanuseks vähemalt 4000 aastat. Oletatava
EESTI METEORIIDIKRAATRID
9
silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümbrit-
kivihunnik, millele omaaegne Kaali mõisnik
sevate soode turbakihis lubavad oletada, et
tahtis rajada lehtlaga väikesaart. Järvik toi-
kraatrid on kuni 7500-7600 aastat vanad.
tub põhjaveest ja sademetest.
Iriidiumiga rikastunud kiht lähedases turbasoos on tekkinud 800-400 a. enne Kristust,
mida samuti peetakse Kaali plahvatuste
võimalikuks vanuseks. Diskussioonid vanuse
Kaali peakraater on ilmekas plahvatuskraater. Meteoriit pihustus silmapilkselt ja hajus
tõusvas kiviprügi-, tolmu- ja gaasisambas.
kohta jätkuvad tänapäevalgi.
Kaali kõrvalkraatrid: kaheksa enamasti
Kaali peakraater, mille põhjas asub Kaali
kuiva kõrvalkraatri läbimõõt on 12-40 m ja
järv, on põhiplaanilt peaaegu ümmargune,
nende sügavus kõigub 1-4 m vahel.
tema läbimõõt valliharjalt on 105-110 m.
Kraater 1 asub põllul ja on ümbritsetud
Kraatri sügavus valli harjalt kuni dolomiidist
ümara puudesaluga. Kraatri läbimõõt on 39
põhjani 6-meetrise järvesetete all on 22 m.
m ja sügavus 4 m. Vallile ja kraatrisse on kuh-
Vall on 4-7 m kõrgune. Seda kutsutakse
jatud põldudelt koristatud suuri rändkive.
Järvemäeks. Valli kõrgus oli ehk juba algselt
ebaühtlane, kuid seda on mõjutanud ka
sajanditepikkune inimtegevus. Valliks pai-
Kraatrid 2 ja 8 moodustavad keeruka kontuuriga kaksikvormi. Põhjapoolsema kraatri
satud paekivipangaste ja -plokkide välispind
(2) läbimõõt on 27 m ja sügavus 2 m ning
on murenenud ja omandanud konarliku
lõunapoolsema (8) mõõtmed on vastavalt
ilme. Valli sisekülje väikeselt tehisterrassilt
36 m ja 3,5 m. I. Reinwald leidis just selles
avaneb vaade järvikule. Olenevalt veehul-
kaksikkraatris 1937. aastal oma esimesed 28
gast on selle läbimõõt 30-60 m ja sügavus
meteoriidikildu kogumassiga 102,4 grammi.
1-6 m. Põuasel suvel ja kuival sügisel kuivab
Kaevetöödega on kraatrite algne ilme tuge-
järvik peaaegu ära ja siis paljandub keskne
vasti moonutatud. Kevadine veerikas Kaalijärv (R. Tiirmaa foto)
10
Kaali väikekraater 1
Kraater 3 on kõige paremini säilinud ja
Kraatripõhja rikutud aluspõhjakihtide pin-
nähtav kõrvalkraater. Pervel kasvab sara-
nal avastas I. Reinwald lehtritaolise meteo-
puupõõsaid. Kraatri läbimõõt on 33 m ja
riidi löögijälje, mis andis väärtuslikku teavet
sügavus 3,5 m. Kevadel koguneb kraatri
meteoriidi langemisparameetritest. Ka löö-
põhja vett.
gijälg on hilisemate kaevete toimel moon-
Kraater 4 on geoloogiliste kaevetöödega
dunud. Kõige rohkem meteoriidikilde leiti
moonutatud. Algselt oli ta kausjas, ovaal-
vahetult kraatri põhjalt, 3-4 m kaugusel
se põhiplaaniga, läbimõõduga 14-20 m.
meteoriidi löögijäljest.
Kaevetöödega moonutatud Kaali väikekraater 4
EESTI METEORIIDIKRAATRID
11
Kraater 5 on kaevetööde tõttu samuti
küliku kujulist lohku. Vanemad inimesed
muudetud ja võssa kasvanud. Algselt oli
teadsid rääkida, et selles olnud mõisa virtsa-
kraater lameda kausi kujuline süvend läbi-
hoidla. Kraatrit on seejärel tublisti kaevatud
mõõduga kuni 13 m. Kohati on säilinud
ja sellestki on leitud meteoriidikilde.
ringvalli katkeid. Sellegi kraatri põhjas esineb meteoriidi löögijälg. Siit leitud, seni
suurima Kaali meteoriidikillu mass rooste­
kihist puhastamata kujul oli 38,4 g.
Meteoriidikilde leiti kaevetöödega väiksemate kraatrite põhjakihtidest. Peakraatri
veealuseid põhjakihte ei ole saadud piisavalt detailselt uurida. Kõik Kaali kraat-
Kraater 6 avastati Masa - Putla maantee
ri välja kraatrid on liiga suured oletamaks
ääres, peakraatrist 450 m loode pool, esi-
teket plahvatuseta, st puhtalt löögi toimel.
mese kraatri läheduses. Kraatri läbimõõt on
Väikekraatrite põhjast leitud meteoriidikil-
26 m ja sügavus 0,6 m. Kraater on jäänud
lud võivad pärineda plahvatanud kehadest,
teetrassi äärde ja seetõttu moondunud.
aga ka atmosfääris pidurdunud väiksema-
Kraatrist on leitud meteoriidikilde.
te kildude langemisest. A. Aaloe oletas,
Kraater 7 paikneb peakraatrist veidi lõuna
pool ja kujutab endast korrapäratu rööp­
Kaali meteoriidikillud (G. Baranovi foto)
et tegu on löögi-plahvatuskraatritega.
Meteoriidikilde võiks leida veel mujaltki,
kuid parimad tingimused nende säilimiseks
on ikka olnud kraatrite põhjakihtides. Kaali meteoriidikillud on väikesed, tavaliselt
läbimõõdus 1-5 mm ja massiga 0,5-2 g.
Killud on konarliku pealispinna ja teravate
murdeservadega. Kildude pind on aja jooksul oksüdeerunud ja kaetud roosteühenditest kattega. Kildude edasised otsingud on
rangelt piiratud eeskirjadega, kuivõrd senised kaevetööd, aga ka majandustegevus
on juba häirivalt palju kahjustanud mitmeid
kraatreid. Edasiste kahjustuste vältimiseks
on kehtestatud Kaali meteoriidikraatritele
looduskaitserežiim. 1959. aastal loodi Kaali
riiklik geoloogiline kaitseala. 1978. a. laiendati kaitseala 50 hektarini.
Alates 1976. aastast on Kaali kraatritevälja uurinud ka arheoloogid. Vello Lõugase
(1937-1998) kaevamised peakraatri idavalli
välisnõlval kirdeosas ei leidnud oodatut:
rauaaega kuuluvaid esemeid. Leiti hõbe­asju,
12
mis oli sinna sattunud peitvara või ohvriannina. Tähelepanu köitsid ka kraatri lääneserva piiranud kiviaia jäänused, mis võis kaitsta
siin paiknenud linnust ja Kaalijärve kui tähtsat kultusepaika. Võimalusi, kuidas Kaali
katastroof on kajastunud inimkonna mälus,
analüüsis kaasakiskuvalt Lennart Meri
(1929-2006) oma raamatutes „Hõbevalge”
(1976) ja „Hõbevalgem” (1983). Ta sõlmis
nii varasemad andmed kui ka oma mõtte­
arendused paeluvaks tervikuks.
Viimastel aastatel on Kaali kraatriteväljal tehtud palju ehitus- ja korrastustöid.
2005. a. suvel avati Kaali külastuskeskus,
kus on meteoriitika- ja kivimuuseum, konve­
rentsisaal ja suveniiride müügipunkt.
EESTI METEORIIDIKRAATRID
13
ILUMETSA KRAATRID
Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm asub
Põlvamaal raudteejaamast umbes kilomeetri
kaugusel kagus, kus kaunis männimetsas on
vähemasti kaks meteoriidikraatrit: Põrguhaud
ja Sügavhaud. Neid võib siin olla rohkemgi – Kuradihaua, Tondihaua ja Inglihaua
meteoriitne teke ei ole siiani otseselt tõestatud. Kraatrilaadseid lohke Ilumetsas märkas geoloog Artur Luha (1892-1953) geo-
Suurima, Põrguhaua läbimõõt valli harjalt
on 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhjas
lasub kuni 2,5 m paksune turbakiht. Valli
kõrgus ulatub 1-4,5 meetrini. Kujult samalaadse Sügavhaua läbimõõt on 50 m ja
sügavus kuni 4,5 m. Vall on siin katkendlik,
kõrgusega kuni 1,5 m. Need valliga ümbritsetud kraatrid on tunduvalt suuremad kui
Kaali kõrvalkraatrid.
Ilumetsa
meteoriidikraatrid
paiknevad
loogilise kaardistamise käigus 1938. aastal,
pudedate Devoni liivakivide avamusalal.
kes alustas ka nende teaduslikku uurimist.
Meteoriidiplahvatus pihustas kogu pinnase
Ago Aaloe jätkas sõja tõttu katkenud uuri-
moodustamata iseloomulikke kergitatud
mist 1956. aastal. Ehkki meteoriitset ainet
panku vallituumas. Siin ei saanud tekki-
leidmata, tõestas ta Kaali kogemustele ja
da ka lõhesüsteeme, mida geofüüsikaliste
geoloogilistele andmetele tuginedes nende
meetoditega uurides võiks saada väärtus-
lohkvormide meteoriitse päritolu.
likke kaudseid andmeid. 1970. aasta algul
14
Ilumetsa Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 80 m ja sügavus turbakihi põhjani 12.5 m.
Põrguhaua kraatri läbilõige
0m
turvas
20
40
Devoni
liivakivi
60
0
20
40
jääaja setted
60
80 m
plahvatuse käigus ümberpaisatud jääaja
moreensette ja Devoni liivakivi segu
Ilumetsa Põrguhaua kraatri geoloogiline läbilõige (R. Tiirmaa, 2002 järgi)
määrati Põrguhaua vanus radiosüsiniku
setetest meteoriidiplahvatuse hajusainet –
ja palünoloogilise meetodi abil. Leiti, et
mikroimpaktiite, mida esines 6600 aasta
orgaanilise päritoluga setted Põrguhauas
vanuses kihis. See näib kinnitavat varem-
hakkasid ladestuma ligikaudu 6000 aastat
määratud kraatrite vanust.
tagasi. 1995. aastal leiti Meenikunno raba
EESTI METEORIIDIKRAATRID
15
TSÕÕRIKMÄE KRAATER
Tsõõrikmäe üksikkraater paikneb umbes 15
km Ilumetsa kraatrist ida pool, üsna Räpina
alevi edelaserval ja see kujutab endast
vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud
ümarat lohku. A. Aaloe sai teateid selle
kohta kohalikelt elanikelt.
Kogu lohk on siin täitunud turbaga, valli
sisejalamil on märke hiljutisest järvikust
- vetikaterohke vaba vee rõngas. Ringvalli
läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on
lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt
madalduv. Kraatrit uuriti käsipuurimiste, kaevamiste ja geofüüsikaliste meetoditega.
Kraatri põhjas leiti (ülalt alla) huumusekiht,
16
liivakiht, pruuni põhimoreeni meenutavat
setet ja veelgi sügavamal Devoni pudedatest liivakividest koosnev aluspõhi. Kraatrit
täitva turbalasundi vanus on kuni 9500
aastat. Seega langes süvendi kujunemine
ajalõiku, mil Lõuna-Eesti oli just-just vabanenud viimase jäätumise püsivast kattest.
Tekkis kõhklusi, kas pole mitte tegemist
jäämassist lahtirebitud jääpanga sulamisest
tekkinud lohkvormi – sölliga. Kuid kõik
geoloogilised tunnused – struktuuri kuju,
ümberpaisatud masside arvutused, kivimmaterjali näitajad, deformatsioonid valli ehituses – räägivad meteoriidikraatri kasuks.
Tsõõrikmäe vanuse määrang sundis kõrvale
jätma veel teisegi oletuse – tema mõeldava
Tsõõrikmäe kraater on ligi 40 m läbimõõdus ja oli algselt 6-8 m sügav
Tsõõrikmäe kraatri läbilõige
m
12
vallipuiste
10
turvas
8
6
moreen
põhjapuiste
4
Devoni liivakivi
2
0
20
40
60
80
100
120 m
Tsõõrikmäe kraatri geoloogiline läbilõige (R. Tiirmaa, 2002 järgi)
kuulumise Ilumetsa meteoriidi­saju rühma,
ter. Tsõõrikmäe kraater on vormilt sarna-
millest ta linnulennuliselt ju kuigi kau-
ne Ilumetsa meteoriidikraatritega. Siiski,
gel ei asu. Kuid suurema vanuse tõttu
Tsõõrikmäe kraatrisüvendi looduslikku ilmet
on Tsõõrikmäe omaette meteoriidikraa-
on muutnud kunagine linaleotamine.
EESTI METEORIIDIKRAATRID
17
SIMUNA KRAATER
1. juunil 1937. a. olid Kirde-Eesti elanikud
omapärase loodusnähtuse – ereda boliidi lennu tunnistajaks. Haaravalt on selle
kirja pannud A. Kipper (1907-1984), kes
noore astronoomina selle boliidiga seonduvat uurima suunati. Ligemale viiskümmend
aastat hiljem saabus teade koduloouurija
Heino Rossilt, et Simunast veidi põhja pool, Orguse küla taguses metsas on väike kraa-
kast savikast moreenist. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud
mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja
veerised ning valli ülaosa moodustab peen
liiv. Olmeprahi, põhiliselt vanametalli tõttu
jäid tulemuseta meteoriitse aine otsingud
miiniotsija abil. Simuna kraater võiks teadaolevalt olla üks vähestest meie inimpõlve
jooksul moodustunud meteoriidikraatritest
Maal.
ter. Ala on rikas karstivormidest, mis tekitas
kahtlusi, et nähtav lehter on karstiõõne
langatus. Kohale saabunud karstispetsialist
KÄRDLA KRAATER
Ülo Heinsalu (1928-1994) kinnitas, et see
Hiiumaa pealinna kagupiiril asub hoopis
pole karstilehter. 1986. a. tehtud kaeve-
võimsam „tähearm”, mis on peidetud
tööd kinnitasid, et tegemist on plahvatuse
sügavamale maapõue. Pinnamoes võime
jäljega. Kindlaks tunnuseks oli valli alla mat-
märgata tunnusmärke Kärdla kraatri põhi-
tunud huumusekiht ja osakeste paigutus
joontest vaid siis, kui me juba teame tema
sellele langenud materjalis. Lehtri läbimõõt
maa-alust ehitust. Selle avastamislugu algas
on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Vall
kaevupuurimisega Palukülas 1968. aastal.
süvendi ümber on vaevumärgatav ja madal,
Üllatuseks oli kristalsete aluskorrakivimite
kuid selgelt ringikujuline ning pidev. Lehter
esinemine vaid paarikümne meetri süga-
tekkis kahekihilisse pinnasesse, mis koosnes
vuses oodatava 240 m asemel. Üllatusele
1,1 m pudedast liivast ja selle alusest kivirik-
järgnesid asjakohased tegevused. Alustati
Eesti noorima, usutavasti 1937. a. tekkinud Simuna meteoriidikraatri läbimõõt on 8.5 m ja
sügavus 1.9 m
18
laialdasi geoloogilise kaardistamise ja maa-
on saanud maailmas üheks paremini puu-
varade otsingute geofüüsikalisi uuringuid
ritud ja uuritud meteoriidikraatri näiteks.
ning puurimistöid. Eelmise sajandi seitsme­
kümnendatel aastatel teati Eestis suurtest
meteoriidikraatritest üsna vähe. Algul oletati, et Paluküla ja Tubala vahelise Soovälja
madaliku alal on tegemist tektooniliste kergete ja vagumustega. 1973. aastal selgus,
et raskusjõu- ja magnetväljades joonistub
välja kaunis anomaalia – maa alla maetud kraatrikujulise struktuuri peegel­dus. Mõned
arvasid, et Kärdla kraater võis tekkida
vulkaanilisel teel. 1980. aastal oli selge,
et kraatri sügavuses levivates purustatud
kivimites – meteoriidikraatritele tüüpilistes
bretšades – esineb ainult meteoriidiplahvatustel tekkivaid moondeid mineraalides,
eelkõige nn. planaarse deformatsiooni ele-
Kärdla meteoriidikraater tekkis Ordoviitsiumi
ajastul, ligi 455 miljonit aastat tagasi, tolle­
aegsesse madalmerre langenud hiidmeteo­
riidi plahvatusel. Veidi nurgelise, kuid siiski
üsna korrapärase kujuga kraatri läbimõõt on
ringvalli harjal ligi 4 km. Ringvall on maetud
plahvatusjärgsete Ordoviitsiumi lubjakivide ja
need omakorda õhukese Kvaternaarisetete
kihi alla. Üle Paluküla-Lõpe kulgev vallitao­
line 10-15 meetri kõrgune seljandik ja väiksemad aluspõhjakõviku kühmikud märgivad
umbes 15-150 m sügavusel nende all kulgevat kraatri ringvalli. Põllumaaks kuivendatud
soine tasandik Tubala ja Paluküla vahel asub
kraatrisüviku kohal.
mente kvartsiterades. Üle 30-aastase kaar-
Kraater joonistub selgesti välja kristalse-
distamistöö käigus on rajatud 160 puurau-
te aluskorra kivimite reljeefis: kohati kuni
ku. Saadud materjalide läbitöötamise tule-
250 m kõrgune ja 1 km laiune lainja harjaga
musi on kajastatud kümnetes käsikirjades
ringvall ümbritseb 3,5 kilomeetrise läbi-
ja trükistes. Hea säilivusega Kärdla struktuur
mõõduga ning 400-500 m sügavust lame-
Kärdla meteoriidikraatri asend KirdeHiiumaal, Kärdla linnast kagus (K. ja S.
Suuroja järgi)
Kvartsiterad Kärdla kraatrisüviku impaktbretšas: selgesti on nähtavad kaks lamellide süsteemi, mis tekkinud löögimoondel.
Suurendus ca 100 korda (foto S. Suuroja).
EESTI METEORIIDIKRAATRID
19
Kraatri elemendid maapõues: maetud ringvall ja kraatrisüvik kajastuvad kristalse aluskorra pinnamoes. Praegu on need vormid peidus Kambriumi kuni Ülem-Ordoviitsiumi
settekivimite all (3D kujutis: S. Suuroja)
Kraatri elemendid maapõues: ringvall (A), keskne süvik (B) ning keskkõrgendik (C) viimase keskel kajastavad plahvatusel tekkinud merepõhja pinnavorme ca 455-450 milj. aastat
tagasi. Praegu on need elemendid peidus plahvatusjärgsete Ülem-Ordoviitsiumi settekihtide all (3D kujutis: S. Suuroja)
20
Kärdla meteoriidikraatri läbilõige (K. ja S. Suuroja järgi)
Kärdla meteoriidikraatri teke (K. Suuroja järgi)
davõitu kraatrisüvikut. Puuraugu puurimisel
sügavus on 815,2 m. Kraatri süvakihtidest
1984. aastal avastati meteoriidikraatritele
saadi isegi Kärdla nime kandnud mineraal-
omane keskkerge. Kärdla meteoriidikraatri
vett. Kraatrit ümbritseb veel 12-15 km läbi-
uurimiseks puuriti aastatel 1989-1990 Eesti
mõõduga omapärane ringmurrang, mille
sügavaim puurauk – Soovälja K-1, mille
kulgu võib jälgida isegi kosmosefotodelt. EESTI METEORIIDIKRAATRID
21
NEUGRUNDI KRAATER
töödega. Jällegi leiti tõestuseks vajalikke
Eesti suurima, ja senistest varjatuima
moondelamelle kvartsiterades. Neugrundi mitmeringilise struktuuri avas-
Soome lahe suudmes Osmussaarest idas
tamis- ja uurimisloos kajastub geoloogi-
asuval Neugrundi madalal võeti ette laial-
de eriline usk, huvi ja püüdlus kraatrite
dased geofüüsikalised ja allveegeoloogilised
avastamise suunas. Juba eelmise sajandi
tööd. 1996. a. suvel Eesti-Rootsi ühisekspe-
algusaegadest olid Osmussaarelt jm geo-
ditsiooni käigus uurimislaeval „Strombus”
loogidele teada iseäralikud gneissbretšad.
uuriti seda vormi ja selle ümbrust seismo-
Tõsi, need erilised kivimpangased olid teada
akustilise sondeerimisega. Uue pilguga vaa-
ka kohalikele elanikele. Kärdla kraatripõh-
dati üle Osmussaarel ja Loode-Eestis rajatud
ja bretšade uurimisel saadud kogemused
puuraukude südamikud, rajati uusi.
aitasid kaasa mõistatuse lahendamisele. Lahendus leiti morfoloogiliselt kraatristruktuure
meenutava
merepõhja
vormide
uurimisega Soome lahe suudme lähedal
asuval Neugrundil (Nygrund, Uusmadalik).
Kraatrivalli gneissbretšad toodi välja allvee-
22
Selgus, et Neugrundi struktuur on Kärdla
kraatrist tunduvalt vanem, umbes 535 miljoni aasta vanune. Struktuur on mitmeringine: keskse süviku ümber esineb vähemalt
kolm aluskorrakivimitest rõngasvalli. See
oli sadu miljoneid aastaid settekivimikihtide
Neugrund-bretša irdrahn Toomanina rannal
Neugrund-bretša rahn Soomest pärit rändrahnude keskel Ristna neeme rannal
EESTI METEORIIDIKRAATRID
23
Neugrundi madala läbilõige sonari profiilil (S. Suuroja järgi)
Neugrundi keskplatoo läbilõige (S. Suuroja järgi)
24
Merepõhja reljeefi 3D-mudelid Neugrundi madala ümbruses (S. Suuroja järgi)
EESTI METEORIIDIKRAATRID
25
Neugrundi struktuuri läbilõige (K. ja S. Suuroja järgi)
alla maetud. Kuid jäävoolud purustasid kat-
Kraatri vallirõngaste välisläbimõõt on 9 km,
tekihid ja seejärel sai liustik vallide harjadelt
kuid kogu struktuuri läbimõõt on piiritletud
lahti rebida ja laiali kanda gneissbretša pan-
koguni 21 km-se läbimõõduga ringmurran-
gaseid. Viimaseid on leitud Osmussaarelt,
guga. Selle keskse madaliku (vee sügavus
mujalt Loode-Eestist ja isegi Saaremaalt. kõigub 2-20 m vahel) ja teda ümbritseva
Vallidest seesmine on kõrgeim ja terviklikum
ringvalli vahele on jääaja erosiooni käi-
ning paremini kättesaadav allveevaatlusteks
gus moodustunud kuni 70 m sügavune ja
ja uuringuteks. Struktuuri kesksüviku põh-
200-500 m laiune ringkanjon. Kanjon on
jas on tõenäolisest säilinud bretšakihid ja
vähemasti lõunaosas täidetud Kvaternaari
võimalik et ka plahvatusmagmast tekkinud
setetega. Purustatud kristalse aluskorra
kivimid. Neid katab plahvatuse järgselt sinna
kivimitest koosnevad kraatri ringvallid on
settinud „kork” - jäänuk kraatrit täitvast ja
liustiku poolt tugevasti kulutatud. Kõik see
katvast settekivimite lasundist. Neugrundi
kinnitab jääaja-aegsete kulutusprotsesside
keskmadala moodustavad just need plah-
erilist tähtsust Neugrundi struktuuri ülemise
vatusjärgsed, Vara- ja Kesk-Ordoviitsiumi
osa avamisel ning tänapäevase liigestatud
merest settinud lubjakivid.
reljeefi kujundamisel.
26
EESTI METEORIITIKAKOMISJON
Eesti meteoriitide ja meteoriidikraatrite uuri-
Põlvamaal Ilumetsa meteoriidikraatrite väl-
jaid ühendab Eesti Meteoriitikakomisjon.
jal. Geofüüsikaliste meetodite abil tuvastati
on
laialdane ja iseloomuliku kujuga purus-
uurinud Eesti ülikoolide, teadusinstituuti-
tusvöönd Kaali kraatrite ümber. A. Aaloe
de ja geoloogiateenistuse teadurid ning
poolt avastati kaks uut kraatrit Kaalis ning
uurijad, aga samuti arvukalt amatöö-
võeti arvele problemaatiline Tsõõrikmäe
Meteoriite
ja
meteoriidikraatreid
re. Meteoriitikakomisjon loodi 1954. a.
lohkvorm Räpina lähedal. Algas ka koostöö
Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi
NSVL Teaduste Akadeemia Meteoriitide
juurde, seda asus juhtima Karl Orviku
Komitee ja Moskva Riikliku Ülikooli geo-
(1903-1981). Seati eesmärgid jätkata juba
füüsika kateedri teadustöötajatega. Viidi
ülemaailmselt tuntuks saanud Kaali meteo-
läbi Eesti meteoriitide mineraalseid uuri-
riidikraatrite ja 1938. aastal Ilumetsas avas-
misi koos Moskva, Kiievi ja Sverdlovski
tatud problemaatiliste lohkvormide uuri-
teaduskeskustega. Meie geoloogid osalesid
mist. Ka meteoriitide uurimiseks oli soodne
endise NL Teaduste Akadeemia ekspeditsi-
võimalus tänu väärtuslikule meteoriitide
oonidel Sihhote-Alini ja Tuva meteoriitide kogule, mis oli ja on hoiul Tartu Ülikooli
langemiskohtadele, kust toodi kaasa hul-
geoloogiamuuseumis ja praeguses Tallinna
galiselt meteoriidipalasid meteoriidikogu
Tehnikaülikooli
täienduseks.
Geoloogia
Instituudis.
Meteoriidikogule pandi alus juba 1803.
aastal, kui osteti koos mineraalide erakoguga kolm pala 1749. aastal Jenissei kaldal
leitud kuulsast Pallase Rauast. 19. sajandi algul talletati kogusse kõik Eestisse
ja Lätimaale langenud meteoriidid ning
alustati ka nende mineraalset ja keemilist
uurimist. Hiljem kasvas kogu põhiliselt kin-
Meteoriitikakomisjon on arendanud kontakte teadusasutustega nii Eestis kui välismaal, organiseerinud teaduskonverentse
ning laiemale ringile meteoriitikapäevi ja
-semi­nare. Meteoriidikraatrite uuringute
tulemusi kajastavad arvukad rahvusvahelise
levikuga teadusartiklid ja ettekanded.
gituste, ostude ja vahetuste teel. Tänaseks
on meteoriidikollektsioonis esindatud 225
meteoriiti.
Komisjoni liikmete hulka on kuulunud geolooge, astronoome, füüsikuid, botaanikuid, ajaloolasi, asjaarmastajaid. Eriti aktiivne
oli komisjoni liikme geoloog Ago Aaloe tegevus. Alates 1955. aastast algasid tema
juhtimisel uurimistööd Saaremaal Kaali ja
EESTI METEORIIDIKRAATRID
27
POPULAARSET JA TEADUSLIKKU KIRJANDUST
Aaloe A., Liiva A., Ilves E. 1963. Kaali meteoriidikraatrite vanusest. – Eesti Loodus, 5, 262265.
Bauert, H., Männil, R. & Suuroja, K. 1987. The age of the Kärdla crater. Local structures in
Belarus and Baltic Region. Thesis of the meteoritic conference. Vilnius (vene keeles).
Kala, E,. Puura, V. & Suuroja, K. 1984. Main features of the Kärdla buried crater Eesti TA
Toimetised. Geoloogia 33, 1–7 (vene keeles).
Kipper A. 1937. 1937. aasta 1. juuni meteoriidist. Eesti Loodus, 4, 150-155.
Lõugas V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas. Tallinn, 174 lk.
Orviku, K. 1935. Gneiss-bretsiad rändrahnudena. Eesti Loodus, 4, 98–99.
Pirrus E. & Tiirmaa R. 1984. Tsõõrikmägi – ka meteoriidikraater? Eesti Loodus, 9, 566-571;
10, 638-642.
Pirrus E. & Tiirmaa R. 1991. Kas Virumaa boliid jõudis Maale? Eesti Loodus, 4, 210-214.
Plado, J., Pesonen, L.J., Elo, S., Puura, V., Suuroja, K. 1996. Geophysical research of the Kärdla
impact structure, Hiiumaa Island, Estonia. Meteoritics & Planetary Science 31, 289–298.
Puura, V., Huber, H., Kirs.J., Kärki,A., Suuroja, K., Kirsimäe, K., Kivisilla,J., Kleesment, A.,
Konsa, M., Preeden, U., Suuroja, S & Koeberl, C. 2004. Geology, petrography, shock petrography, and geochemisty of impactites and target rocks from the Kärdla crater, Estonia.
Meteoritics & Planetary Science 39/3, 425–451. Puura,V. & Plado, J. 2005. Settings of meteorite impact structures in the Svecofennian Crustal
Domain. Impact Tectonics. Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 211–245. Puura,V. & Suuroja, K. 1984. Kärdla kraater – maapõue varjunud uunikum. Eesti Loodus, 8,
553–565.
Raukas A., Pirrus R., Rajamäe R. & Tiirma R. 1995. On the age of the meteorite craters at Kaali
(Saaremaa Island, Estonia). Eesti TA Toimetised. Geoloogia, 4, 177-183.
Reinwald I. 1937. Meteoorkraatrid Saaremaal. - Looduskaitse, 1. 118-131.
Suuroja K. 1998. Neugrundi meteoriidikraater. Loodus, november, 16-20.
Suuroja, K., Puura, V., Kirs, J., Niin, M. & Põldvere, A. 2002. Geological setting of the Kärdla
area. Soovälja (K-1) drill core. Geological Survey of Estonia. 6–10. Suuroja, K. & Suuroja, S. 1999. Neugrund structure - a submarine meteorite crater at the
entrance to the Gulf of Finland. Estonia Maritima 4, 161–189.
28
Suuroja K., Suuroja S.& Puurmann T. 1997. Neugrundi struktuur kui impaktkraater. Eesti
Geoloogia Seltsi Bülletään, 2/96, 32-41.
Tiirmaa R. 1984. Taevakivid klaasi taga ja laegastes. Eesti Loodus, 8, 490-495.
Tiirmaa R. 1994. Kaali meteoriit. Tallinn. Eesti TA Geoloogia Instituut. 125 lk.
Tiirmaa R. 2002. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid. Tallinn.TTÜ Geoloogia Instituut. 108 lk.
Tiirmaa R. 2005. Tähearmid Kaalis. Tallinn. TTÜ Geoloogia Instituut. 24 lk.
Veski S., Heinsalu A., Kirsimäe K., Poska A. & Saarse L. 2005. Ecological catastrophe in
connection with the impact of the Kaali meteorite about 800-400 B.C. on Saaremaa Island,
Estonia. Meteoritics and Planetary Science 36, 1367-1375.
SÕNASELETUSI
Aluskord
ka kristalne aluskord, vanadest, kurrutatud tard- ja moondekivimeist koosnev maakoore osa, millel lasuvad pealiskorra settekivimid
Asteroid
Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirlevad, tavaliselt väiksema kui 1000 km
diameetriga väikeplaneedid.
Boliid
suur meteoorkeha, mis oma heleduselt ületab Veenuse
Bretša
nurgeliset mineraali- või kivimitükkidest koosev kivim.
Dolokivi
peamiselt mineraalist dolomiit (Ca/MgCO3) koosnev kivim
Kivimeteoriidid
aeroliidid, sarnanevad oma koostiselt maise päritoluga tardkivimitega. Nad
koosnevad peamiselt silikaatsetest mineraalidest oliviinist ja pürokseenist.
Kõige levinum meteoriiditüüp (ligikaudu 93% langemistest), aga tänu sarnasusele Maal levinud kivimitele on neid väga raske avastada
Komeet
piklikul orbiidil ümber Päikese liikuv Päikesesüsteemi väikekeha, nn. pikajuukseline täht. Komeedi tuum on tahke, 0,5-50 km läbimõõduga peamiselt
jääst ja süsihappelumest koosnev keha. Päikesele lähenedes hakkab tuum
aurustuma ning lenduvad ühendid moodustavad päikesetuule ja Päikese
radiatsiooni tõttu komeedi tuumast eemalesuunatud saba
Meteoriit
planeetidevahelisest ruumist Maale langenud tahke keha. Meteoriitide
algmaterjal pärineb Päikesesüsteemis ringlevatest asteroididest või komeetidest. Peaaegu kõigi meteoriitide aine vanus on 4,5 - 4,8 miljardit aastat, mis
on sarnane Maa geoloogilisele vanusele. Kolm põhilist meteoriitide tüüpi
on: kivimeteoriidid, kivi-raudmeteoriidid, raudmeteoriidid. Hiidmeteoriidid
massiga üle 100 tonni ja kiirusega üle 3 - 4 km/s tekitavad põrkel oma suure
kineetilise energia tõttu plahvatuskraatri
EESTI METEORIIDIKRAATRID
29
Radiosüsiniku meetod
süsiniku radioktiivselt isotoobil, 14C, põhinev vanuse määramise
meetod. Meetodil on võimalik määrata vanuseid, mis jäävad alla 50 tuhande
aasta
Raudmeteoriidid
ehk sideriidid, koosnevad peaaegu täielikult raua ja nikli segust, sisaldades
lisandina mitmeid mineraale. Lisanditeks on karbiidid, nitriidid, fosfiidid, sulfiidid, oksiidid, fosfaadid ja silikaadid. Raudmeteoriite määratakse ka nende
struktuuride järgi
Rändkivi
jääliustiku või mandrijää poolt ümberpaigutatud kivirahn
Segameteoriidid
kivi-raud-meteoriidid, mis sisaldavad ligikaudu võrdsetes osades nikkel-rauda
ja silikaatsete mineraalide oliviini, pürokseeni ning plagioklassi suletisi
Widmanstätteni struktuur
meteoriidi poleeritud pinna söövitamisel happega võib esile
tuua omapärase ribalise struktuuripildi, mida nimetatakse Widmanstätteni
struktuuriks. Widmanstätteni struktuur sai nime selle avastaja Alois von
Widmanstätteni järgi. Selline struktuur esineb enamusel raudmeteoriitidest.
Struktuur saab moodustuda tahkes kehas diffusiooni teel 700° C madalamal
temperatuuril aeglase jahtumise käigus, näiteks suure taevakeha sisemuses
30
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
.................................
EESTI METEORIIDIKRAATRID
31
Geoloogiline ajaskaala
IUGS ICS Geological Time Scale 2004 (www.stratigraphy.org), mugandanud ja eestindanud Eesti Stratigraafia Komisjon 2004 (www.gi.ee/ESK/)
EOON
AEGKOND
AJASTU
KVATERNAAR
Kainosoikum
Uusaegkond
NEOGEEN
AJASTIK
Holotseen
Pleistotseen
Pliotseen
Miotseen
Oligotseen
PALEOGEEN
Eotseen
Paleotseen
KRIIT
Hilis-Kriit
Vara-Kriit
Hilis-Juura
Mesosoikum
Keskaegkond
JUURA
Kesk-Juura
Vara-Juura
Hilis-Triias
TRIIAS
Kesk-Triias
Vara-Triias
Loping
PERM
Fanerosoikum
Guadalup
Cisural
KARBON
Pennsylvania
Mississipi
Hilis-Devon
DEVON
Kesk-Devon
Vara-Devon
Paleosoikum
Vanaaegkond
Pridoli
SILUR
Ludlow
Wenlock
Llandovery
Hilis-Ordoviitsium
ORDOVIITSIUM
Kesk-Ordoviitsium
Vara-Ordoviitsium
Furong
KAMBRIUM
Kesk-Kambrium
Vara-Kambrium
EDIACARA
Neoproterosoikum
KRÜOGEEN
TON
STEN
Proterosoikum
Agueoon
Mesoproterosoikum
ECTAS
CALYMM
STATHER
Paleoproterosoikum
OROSIR
RHYAC
SIDER
Neoarhaikum
Arhaikum
Ürgeoon
Mesoarhaikum
Paleoarhaikum
Eoarhaikum
Vanus (milj. aastat)
0,00
0,0115
1,806
5,332
23,03
33,9 ± 0,1
55,8 ± 0,2
65,5 ± 0,3
99,6 ± 0,9
145,5 ± 4,0
161,2 ± 4,0
175,6 ± 2,0
199,6 ± 0,6
228,0 ± 2,0
245,0 ± 1,5
251,0 ± 0,4
260,4 ± 0,7
270,6 ± 0,7
299,0 ± 0,8
318,1 ± 1,3
359,2 ± 2,5
385,3 ± 2,6
397,5 ± 2,7
416,0 ± 2,8
418,7 ± 2,7
422,9 ± 2,5
428,2 ± 2,3
443,7 ± 1,5
460,9 ± 1,6
471,8 ± 1,6
488,3±1,7
501,0±2,0
513,0±2,0
542,0±1,0
630
850
1000
1200
1400
1600
1800
2050
2300
2500
2800
3200
3600
~4500
ISBN-10: 9985-9675-6-9
Teadlased on veendunud, et seni on avastatud vaid väike osa maa­
koorde peitunud kraatritest. Kraatrite säilimine ja nende leidmine
sõltub ala geoloogilisest ehitusest ja ajaloost. Eestis on geoloogilisi eeldusi leida enam Agueooni lõpul, Vanaaegkonnas ning
Uusaegkonna lõpul – Holotseenis – tekkinud kraatreid. Paljude
seni veel avastamata kraatrite leid­mise eelduseks on geoloogi­de
sihipärane tegevus. Astronoomidele langeb Maale suunduvate ohuallikate avastamise ja ohtudest hoiatamise ülesanne.